In memoriam Sergei Vlassov

Meie hulgast on lahkunud pikaaegne kolleeg, Tartu Ülikooli füüsika instituudi nanostruktuuride füüsika labori kaasprofessor Sergei Vlassov (01.05.1980–13.03.2024).

Image

Sergei sündis Tartus kauni maikuu esimesel päeval 1980. aastal. Oma kooliteed alustas ta Tartu Annelinna Gümnaasiumis. 1999. aastal siirdus ta füüsikaõpingutele Tartu Ülikooli, kus bakalaureuseõpingute lõpus liitus Füüsika Instituudi kollektiiviga (2004). 2007. aastal omandas Sergei magistrikraadi rakendusfüüsikas ning 2011. aastal doktorikraadi materjaliteaduses. 

Kolleegid teavad Sergeid kui andekat ja pühendunud teadlast, kes jõudis palju ja nõudis palju – eelkõige endalt. Tema eriala, kõrglahutusmikroskoopia ja nanomanipulatsioon, on täis väljakutseid. Lisaks põhjalikele teoreetilistele teadmistele eeldab see ka vilunud eksperimentaatorikätt, aga ka kannatlikkust veeta tunde ja päevi keeruliste seadmete taga, mille abil Sergei otsis väsimatult vastuseid nanomaailma mõistatustele. Tema sulest on ilmunud kümneid rahvusvaheliselt tunnustatud teaduspublikatsioone. Sergei oli ka suurepärane õpetaja – tema juhendamisel on kaitsnud kraadi neli magistrit ja kolm doktorit. Paraku ei näe Sergei siia loetellu lisandumas veel kuute doktorit, kelle juhendamine jäi tal pooleli saatuse tahtel. Sergei panust Eesti teadusesse on tunnustatud Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu noore teadlase preemia nominatsiooniga (2015). Sergei oli ka hinnatud õppejõud, kes oskas oma keerulised ained tudengitele arusaadavaks ja huvitavaks lugeda. 2015. aastal pälvis ta ülikooli Loodusteaduste valdkonna parima õppejõu auhinna. 

Võib tunduda kummaline, aga selles andekas füüsikus peitus veel üks anne, mis vahest kolleegidele jäi märkamatukski, kuna Sergei oli väga tagasihoidlik ja ei näidanud seda välja, kuid mida teadsid tema sõbrad ja lähedased. Nimelt oli Sergei ka andekas muusik, kes valdas suurepäraselt mitmeid instrumente. Eriti südamelähedane oli talle kitarr, mida ta valdas professionaalsel tasemel ning mida mängis ka erinevate muusikakollektiivide koosseisudes. Nagu ühele sügavalt loomingulisele ja intellektuaalsele muusikule kohane, lõi Sergei ka ise meloodiaid ja laule. Neisse pani ta oma tundemaailma, kus ehedalt peegeldub elu grotesksus, kus suured mured muutusid väikeseks ja väikesed rõõmud muutusid suureks. Aga Sergeil oli ka suuri, päriselt suuri rõõme. 

Oma abikaasa Elenaga jõudis Sergei koos veeta 24 imelist aastat, mille kestele mahub Sergei oma kätega ehitatud ühise kodu rajamine Tõrvandisse ja tütre Alisa sünd 2013. aasta oktoobris. Kahtlemata oli just see Sergei lühikeseks jäänud elu kõige õnnelikum päev, kõige suurem rõõm, mis talle osaks sai ning mille sära tema silmist ei kuhtunudki. Abikaasa Elena sõnul oli Sergei parim isa ja abikaasa. 

Sergei, jääme Sind mäletama kui alati heatujulist kolleegi, kellega kasvõi põgus kohtumine instituudi hämarates koridorides kirgastas ka kõige pilvisemat päeva, jääme igatsema Sinu muhedat huumorit loengusaalis ning pisut vabamas, intellektuaalses, füüsikat ja muusikat täis keskusteludes lõkke ümber! 

Langetame leinas pea…